paha päev

jopakolla..noh...
vahel on lihtsalt siuke sitt päev, et kõik kipub persse minema. ja seda üldse mitte ilukirjanduslikus, aino 'vaking' perviku stiili, vaid selle sõna otsese mõttes.

1. omikul trollis istusin perset pidi nätsus sisse
2. jalgsi trollipeatusest tööpoole purjetades sukeldusid viikarid nii sügavale perseprakku, et pidin lähedalolevast võsast pisikese puutoki otsima, et neid sealt välja kaevandada
3. sööklas virutas mingi pisike tatt kahvli otse mu suurde kanjonisse.
4. enne kojuminekut tekkis mul tugev köhahoog, mille tulemusena tekkis mu keres tugev alarõhk, mis imes perse kaudu sisse mu kaks kolleegi, praktikandi, ühe nahkdiivani ning paki kõrsikuid.

peldik

raisk, peldik on ikka väga hea koht...selline vaikne, valge, puhas, lõhnav...mulle meenutab isegi veidi taevast...mitte et ma seal oleks olnud aga noh, apstraktselt või midagi sellist.
igahates, umbes pool mintsa tagasi just saabusin peldiku jahedate, rahustavate seina vahelt tagasi ja hakkan kohe-kohe jälle ostuvankreid kokku kärutama...ja õhtul..mnjaaa

enne seda miski vaking mazdakuuestunud kõhn huugoposstoltsekabaana räusanud ja vilisenud, et miks ma kärudega ringipõristades ta autopeeglit muljusin...mul sai siiber, vabastasin suure plärina saatel ühe galantse peeru, vaatasin tsurbannile murelikult otsa, tegin virila näo pähe ja masseerisin kõtut ning teleportisin ennast kibekähku peltasse. need valged seinad, vaikselt solisev vesi, jahe pott perset paitamas...need kuidagi rahustavad maha ja annavad jõudu edasisteks katsumusteks.
mõnus. ajasin tunked maha, trussaanovid ka ja seadistasin perse piinliku täpsusega poti kasutajaliidesele. prill-laua jahe pind süstis minusse maailmarahu, mõtted selgusid, tühjad emotsioonid kadusid.
...mnjaaa...elul on siiski jumet.

kiuks...toks, toks, toks...kiuks, plumps...hmmm... kõrvalapartmenti tekkis elu. kiire kalkull - uniseks peldik, kontsad. ainuke naisemoodi organism, kes siin elutseb ja kontsertodega ringi tuuseldab on kolmanda kassa Pille. selgepilt..

Pille mulle meeldib, kuid ta tundus täna kuidagi kurb, tujust ära...aga kus näed laita, seal mine ja aita. see kehtib 100% minu kohta...alati aitan. isegi kui ei küsita. alati aitan

...igatahes...masseerin sutsu kõhtu, pingutan spetsiaalse valemi alusel tuharalihaseid ning lõikurlihast, masseerin veel veidi kõhtu ja lajatan persest välja kõrvulukustava paugatuse. umbes et kui ma oleks peeretajast käruoperaatori asemel hoopis maailmameister Gerd Kanter, siis minu peeretuse ekvivalent kettehaites oleks umbes 97 meetrit. ühesõnaga massiivne kärgatus...

kõrvalboks jääb vait, kuid siis kostub armsat itsitamist, mis kasvab üle naerulaginaks. naerukõõksatuste vahelt kostub küsimus "...kõõõõõks...ihihihiiiii...kule...kõõõks..Jüri, sina vä...kõõõõõks?"

endamisi vaikselt muheledes vastan: "jah, mina".
tundub, et täna lõpuks näkkas.

vahel lihtsalt läheb hästi

jessssbosss, tsekit mässsiv...vastupidiselt arvukate klientide arvamusele minu elulõngakese enneaegse lõppemise või lõpetamise kohta, vastupidiselt erinevate ülemuste ähvardustele kubemekarvapidi elupuuotsa poomise ning napalmiga surnukspõlemise kohta ning vastupidiselt igasuguste muude eluorganismide positiivsele häälestusele minu tööskillide suhtes, lõpetasin ma täna, 31sel augustil, edukalt oma teise kuu santehniku assistendina. ehk siis ühesõnaga sitarookija käeproteesina.
see kõik tähendab, et iga moment peaks mu nokkija taskufoni tungima seebipanga sms-kviitung, mis teatab, et minu kontole on üle kantud järjekordne alampalk...millest on maha lahutatud kuu alguses väljavõetud avanss a 2000 eegensi...millest on maha lahutatud 234.55 torutangide eest, mis kogemata lasnamäel pasamagistraali poetasin...millest on maha lahutatud söestunud töötunkede maksumus 360.00 kulli... millest on maha lahtutatud ...blabla

resümeerides, kohekohe peaks saabuma teade 45 krooni ning 25 sendi õnnelikust randumist paradiisisaarele nimega "Minu pangakonto".

omiku-idüll

vaevalt sain omikul silmad lahti monteerida, kui mu ninasõõrmeisse astus sisse sitahais...ja mitte selline pikantne, mida tööjuures peldikus mõnuledes vaikselt susinaga õhku paiskad ning mis küll haiseb aga siiski saladuslikku veetlust omab, vaid ebamaiselt terav ja robustne gaas, mille usa võib vabalt massihävitusrelvaks kuulutada ning mingi vaking mariinid mulle rõdult sisse teleportida.
toppisin tekinurgaga ühe ninasõõrme kinni ning vaikse sisinaga imesin õhku sisse...suuga ei julgenud, kuna sellel värgil on kindlasti mingi räme maitse, mis arvatavasti ei meenuta maitsvat trühvlit või porgandimahla...
brrrrr...see sitahais oli niivõrd robustne, et blokeerisin mõlemad ninasõõrmed. vattafakkk, ei no mida kukepoisi nokut, kust see küll tuleb...ahhh? prille ei julgend voodi eest võtta, kuna sel juhul võinuks staatiline elekter tekkida ning seejärel oleks plahvatus üsna kindel. noja püsti ka ei tohi vist tõusta, kuna see asi võib naha ära sõõvitada.
eino, mis siis ikka, mängime miss sherlock marple'it...silmad kissis monitoorisin kõigepealt aknad üle..null..kõik olid kenasti kinni, nii...uks, kah kinni. normaalne peldik tavaliselt ikka uputab ning haiseb, kuid läbi sellise konstruktsiooniga vineerist spetsiaal-siseukse ei tohiks see siiski tungida..pilk libises üle vastasseina. seinakontaktid paistsid puhtad, mingid sitta ei paistnud sealt olnud läbipressinud...
vaikselt hakkas mulle koitma kooohutav tõsiasi...rabasin teki ära ja...ja esimene asi, mis linapeal silma hakkas oli puusade juures hakkav pruunikas triip, suunaga ülespoole. triip oli selline imelik, jättis mulje tema looja intelligentsest iseloomust. nagu oleks sitt persest välja vupsanud ning siis minema roomanud, ise justkui oma jälgede üle piinlikust tundes ning pidevalt püüdes neid minimeerida. vaikselt ketrasin pead mööda kakajutti ülespoole ja voilaaaaaa, seal ta oli.
jah, minu kõrval, pooleldi padja peal, pooleldi voodis lebas üks eksklusiivsemaid junne. ausalt öeldes oli see eksemplar lausa monumentaalsete mõõtmetega, umbes sarnaste dimensioonidega võivad olla ka nigeeria näljas lapsed. seda jurakat ei tohiks isegi junniks kutsuda, sobilikum oleks olnud näiteks kang, ookeaniauriku pollaritross, mike emalai käsivars, venno loosaar...see oli nii eriline sitt, et ma lausa naaldusin selle poole ning vaatasin seda fekaalteost lähemalt. pruunikalt niiskelt pinnalt oli näha minu varju, pinna alt paistsid poolseeditud porganditükk ning tikutops, veidi eemal olid kaka kehha tunginud sihvkakoor ning pooleliitrine kokapudel. automaatselt tituleerisin selle Lembituks...sest ta tundus niivõrd jõuline ning ürgne.
murelikult kompasin ma oma tagumikku..kui selline auroora sealt nüüd läbi purjetas, siis goodbye sulgurlihase toonus ning tere tulemast täiskasvanute pampersid...
keerasin ennast, et maast prille võtta, kui äkki kostusid bassihääl, mis ütles: "no poiss, said ka end nüüd maast lahti...ma juba siin pool tunnikes tsillin..." viuhhh, keerasin äsjaprillistatud pea uks poole, akna poole....misasja?
"ära keeruta, sheff" kostus vasakult.
keerasin pead ja...ja nojahh ühesõnaga.
Lembit oli kerge totaalse transformatsiooni läbi teinud. kaks pisikest musta silmatera vaatasid mulle kollaste kulmude, tundusid banaanikoorest tehtud, alt targalt otsa.
"ära pabla, sheff, kõik on OK" teatas Lembit lõbusalt ning tema naeratus paljastas suure suu ning sihvkakoortest hambad, hambumusega 5+.
vaikselt kouksin voodi alt poolese lauaka...kruttisin lahti ning installeersin mahuka lonksu.
"Sheff, äkki pakub siis mulle ka juba, kuidagi paha maik on suus?"
mis seal siis ikka. Lembit võttis ka tubli puraka ning nõjatus mugavalt padajale.
"Vakk, raisk, päris hea klõmm. nüüd võiks miskid naised sebida"
vaikselt noogutades nõustusin temaga. tundus, et olin omale hingesugulase leidnud...

Seiklused Leedu vabariigis: Ihne uligaan ning kakiv limonaad

Jätkuvalt Leedu rahvavabariigis seigeldes akkas Siualiai kesklinnas silma oogsalt omale porgandeid ninnatoppiv pisike mees, kelle vasaku jala asemel kasvas iiglaslik diiselküttel sõitev ookeaniaurik, mille korstnast libises välja kortsus kummikuid. Kuna parasjagu lendles üle linna subtroopiline kakiv limonaadipudel, mille tulemusena oli tänav muutunud mu suvistele plähvidele läbimatuks, otsustasin kasutada kummikuid. See aga üldse ei meeldinud mainitud pisikesele mehele, kuigi kummikute unnik oli imeliselt suur, ning silmipimestavalt uilates kooris ta oma vasaku nimetissõrmelt naha maha ning üritas sellega mu valgeid drussikuid ära määrida. Õnneks möödus parasjagu tubli militsioneer, kes kvalifitseeris selle paha tegevuse uligaansuseks ning sooritas sellepeale enesetapu.

Seiklused Leedu Vabariigis: Sündmusterohke päev Kaunases

Kell neliteist kakskümmend kolm sattusin ma Kaunase kaunitel tänavatel ekseldes iigelsuure tomatitaime juurde, millse esimene ning viieteistkümnes oks olid kogemata ära blondeeritud ning muude oste peal jalutasid käsikäes imetilluke seitsmesajajalgne jalgpallipump ning noor, haubitsat kandev biseksuaalne emane kukk. Mainitud isikud patseerisid seal kuni keskkööni, kui äkki muutusid nad täieste ootamatult titaanist kahvliks, kes imekiirelt möödalendava kirsasaapa külge ennas kleepis. Tänu mitmekesistele teadmistele sotsioloogiast ning ansambel Kukerpillide eduloost, teadsin ma momentaalselt, et tegemist on müütilise Leedu nabalõksuga, millega vene salaluure tavakodanike nabu röövib, et neid siis kuu peal piima andma panna. Kuna mul on tai-chi's neljas järk, siis oogsa reiekarva vibutusega peenestasin ohtliku nabalõksu. Seda histoorilist akti pealnäinud modellikooli kasvandkud tõid kuuldavale kõrvulukustava rõõmuhõiske, sest nad kõik olid langenud nabalõksu ohvriks ning seejärel paaritusin nendega mitme kuu vältel.

Elu Tallinnas: Ohtlik olukord

Kolmaba õhta kell kuus neliteist ning kuus sekundit jooksin ma parasjagi irmsa kiirusega mööda Dalina linna Piirita teed, ise samal ajal kardulakoortest moodustatud roosipõõsakujulit segumasinat oma nokamütsile kinnitades. Ühtäkki aga keeres mulle vasakult ette seksikalt nurruv ning panaaninahast pükse kandev firma "Aff ning kuus treimasinat" kohupiimakaevur. Oogsalt oma vasakut reit vibutades akkas ta oma pealakke kinnitatuid betoonposti abil möödaminevaid mootorsõidukeid merre lükkama. Kahjuks möödus parasjagu ka oolikalt puhtakspestud kiirabimobiil, mille katusele oli kolme kanamuna abil kinnitatud ohtlik neegripealik, kelle vasakust suurest varbast lekkis teele pärlmutrist mullivanne, mis on aga äärmiselt metsikud loomad, kes kohupiimakaevuri lihtsalt pooleks närisid.

Seiklused Leedu Vabariigis: Afistunud kukkel Klaipeda rajoonis

Eila omikul akkasin ma juba varakult ülesse ärkama. Selle põhjuseks oli see, et magamisase positsioneerus Leedu Klaipeda rajooni Afivabriku kuuendal korrusel asuvas imetillukeses, kohupiimast voolitud joonlaua sees ning seetöttu pidi ta omikupoole operatiivselt neljasaja tünni kookospähklite abil lõhatama. Oogsalt hüplesin joonalaua pealt maha kui läbi vasak tagumine sein akkas imelikult ohkima ning sealt voolas läbi kergelt affi meenutav nugis, kes ilisemal detailsemalt uurimisel liigitus oopis emaseks moosikukliks, kes oli ohtralt tagaotsiv.

Elu Tallinnas: Irmuäratav maksakaste

Viisteist sekundit enne kella kolme neljaba omikul kukkus Kukkelsiblikute Pepukarvauurimise Keskkkomisjoni liikme ärra Kühvo Kammelja ninast välja keskmisest suurem pulmavalssi tantsiv poolsuitsuvorst, kelle ainsaks riietusesemeks oli vaikselt vibreeriv affinahk. Lugupeetud ärra Kühvot tabas ootamatu erutus ning ta üritas poolsuitsuvorsti kahe taffli Kalevi sokolaadiga oma kemmergusse meelitada, et siis mainitud suitsuvorsti amoraalselt ära kasutada. Kahjuks aga ilmus ärra Kühvo Kammelja kabineti kodanik Müks Posto, kes eriti kõlava äälega joodeldama akkas ning taskust kibekiiresti köhiva maksakastme aaras ja suitsuvorsti sellega kokku määris, mille tulemusena suitsuvorst muundus tänavasõidukõlbulikuks Jawa mootorrattaks.

Elu Tallinnas: kommunaalameti klienditeenindaja Juta paha päev

letitagune mutt passib mulle kerge irvega otsa ning lükkab blanketi minupoole..."noormees vist ei pannud tähele, et esimesele väljale tuleb kirjutada eesnimi ning siis perenimi, mitte vastupidi? ah, mis?"
jõuliselt paugub ta edasi "palun võtke uus blankett ning täitke uuesti!". väga jõuliselt mõjuvad ka ta suust lenduvad tatipritsmed, mis minu hoolikalt täidetud paberile maanduvad ning seal usinasti laiali valguma hakkavad.
tahaks midagi paha öelda..vaimusilmas kujutan juba ette kuidas mu valgesse botasesse kängitsetud jalg sujuvalt läbi õhu vuhiseb ning mahlaka plõksatusega proua hambumuse operatiivselt ümber disainib....nojah
reaalsuses muidugi midagi sellist ei juhtu...jalalöögid pole mu kerge ülekaalu tõttu enam valik number üks, kuid poksitrennist tuttav kombinatsioon vasaksirge-vasaksirge-kehapete paremale-jõuline paremhaak töötab laitmatult.
letitagune mutt teeb kokkudes efektse poolkaare ning potsatab külili. lömmis ninast lekib äsjarenoveeritud laminaatpõrandale verd.
märkan ta rinnal nimesilti.."Teid teenindab JUTA S."

ronin üle leti, võtan Juta pinalist vildika ning korrigeerin:
"Teid teenindas JUTA S."