peldik

raisk, peldik on ikka väga hea koht...selline vaikne, valge, puhas, lõhnav...mulle meenutab isegi veidi taevast...mitte et ma seal oleks olnud aga noh, apstraktselt või midagi sellist.
igahates, umbes pool mintsa tagasi just saabusin peldiku jahedate, rahustavate seina vahelt tagasi ja hakkan kohe-kohe jälle ostuvankreid kokku kärutama...ja õhtul..mnjaaa

enne seda miski vaking mazdakuuestunud kõhn huugoposstoltsekabaana räusanud ja vilisenud, et miks ma kärudega ringipõristades ta autopeeglit muljusin...mul sai siiber, vabastasin suure plärina saatel ühe galantse peeru, vaatasin tsurbannile murelikult otsa, tegin virila näo pähe ja masseerisin kõtut ning teleportisin ennast kibekähku peltasse. need valged seinad, vaikselt solisev vesi, jahe pott perset paitamas...need kuidagi rahustavad maha ja annavad jõudu edasisteks katsumusteks.
mõnus. ajasin tunked maha, trussaanovid ka ja seadistasin perse piinliku täpsusega poti kasutajaliidesele. prill-laua jahe pind süstis minusse maailmarahu, mõtted selgusid, tühjad emotsioonid kadusid.
...mnjaaa...elul on siiski jumet.

kiuks...toks, toks, toks...kiuks, plumps...hmmm... kõrvalapartmenti tekkis elu. kiire kalkull - uniseks peldik, kontsad. ainuke naisemoodi organism, kes siin elutseb ja kontsertodega ringi tuuseldab on kolmanda kassa Pille. selgepilt..

Pille mulle meeldib, kuid ta tundus täna kuidagi kurb, tujust ära...aga kus näed laita, seal mine ja aita. see kehtib 100% minu kohta...alati aitan. isegi kui ei küsita. alati aitan

...igatahes...masseerin sutsu kõhtu, pingutan spetsiaalse valemi alusel tuharalihaseid ning lõikurlihast, masseerin veel veidi kõhtu ja lajatan persest välja kõrvulukustava paugatuse. umbes et kui ma oleks peeretajast käruoperaatori asemel hoopis maailmameister Gerd Kanter, siis minu peeretuse ekvivalent kettehaites oleks umbes 97 meetrit. ühesõnaga massiivne kärgatus...

kõrvalboks jääb vait, kuid siis kostub armsat itsitamist, mis kasvab üle naerulaginaks. naerukõõksatuste vahelt kostub küsimus "...kõõõõõks...ihihihiiiii...kule...kõõõks..Jüri, sina vä...kõõõõõks?"

endamisi vaikselt muheledes vastan: "jah, mina".
tundub, et täna lõpuks näkkas.