omiku-idüll

vaevalt sain omikul silmad lahti monteerida, kui mu ninasõõrmeisse astus sisse sitahais...ja mitte selline pikantne, mida tööjuures peldikus mõnuledes vaikselt susinaga õhku paiskad ning mis küll haiseb aga siiski saladuslikku veetlust omab, vaid ebamaiselt terav ja robustne gaas, mille usa võib vabalt massihävitusrelvaks kuulutada ning mingi vaking mariinid mulle rõdult sisse teleportida.
toppisin tekinurgaga ühe ninasõõrme kinni ning vaikse sisinaga imesin õhku sisse...suuga ei julgenud, kuna sellel värgil on kindlasti mingi räme maitse, mis arvatavasti ei meenuta maitsvat trühvlit või porgandimahla...
brrrrr...see sitahais oli niivõrd robustne, et blokeerisin mõlemad ninasõõrmed. vattafakkk, ei no mida kukepoisi nokut, kust see küll tuleb...ahhh? prille ei julgend voodi eest võtta, kuna sel juhul võinuks staatiline elekter tekkida ning seejärel oleks plahvatus üsna kindel. noja püsti ka ei tohi vist tõusta, kuna see asi võib naha ära sõõvitada.
eino, mis siis ikka, mängime miss sherlock marple'it...silmad kissis monitoorisin kõigepealt aknad üle..null..kõik olid kenasti kinni, nii...uks, kah kinni. normaalne peldik tavaliselt ikka uputab ning haiseb, kuid läbi sellise konstruktsiooniga vineerist spetsiaal-siseukse ei tohiks see siiski tungida..pilk libises üle vastasseina. seinakontaktid paistsid puhtad, mingid sitta ei paistnud sealt olnud läbipressinud...
vaikselt hakkas mulle koitma kooohutav tõsiasi...rabasin teki ära ja...ja esimene asi, mis linapeal silma hakkas oli puusade juures hakkav pruunikas triip, suunaga ülespoole. triip oli selline imelik, jättis mulje tema looja intelligentsest iseloomust. nagu oleks sitt persest välja vupsanud ning siis minema roomanud, ise justkui oma jälgede üle piinlikust tundes ning pidevalt püüdes neid minimeerida. vaikselt ketrasin pead mööda kakajutti ülespoole ja voilaaaaaa, seal ta oli.
jah, minu kõrval, pooleldi padja peal, pooleldi voodis lebas üks eksklusiivsemaid junne. ausalt öeldes oli see eksemplar lausa monumentaalsete mõõtmetega, umbes sarnaste dimensioonidega võivad olla ka nigeeria näljas lapsed. seda jurakat ei tohiks isegi junniks kutsuda, sobilikum oleks olnud näiteks kang, ookeaniauriku pollaritross, mike emalai käsivars, venno loosaar...see oli nii eriline sitt, et ma lausa naaldusin selle poole ning vaatasin seda fekaalteost lähemalt. pruunikalt niiskelt pinnalt oli näha minu varju, pinna alt paistsid poolseeditud porganditükk ning tikutops, veidi eemal olid kaka kehha tunginud sihvkakoor ning pooleliitrine kokapudel. automaatselt tituleerisin selle Lembituks...sest ta tundus niivõrd jõuline ning ürgne.
murelikult kompasin ma oma tagumikku..kui selline auroora sealt nüüd läbi purjetas, siis goodbye sulgurlihase toonus ning tere tulemast täiskasvanute pampersid...
keerasin ennast, et maast prille võtta, kui äkki kostusid bassihääl, mis ütles: "no poiss, said ka end nüüd maast lahti...ma juba siin pool tunnikes tsillin..." viuhhh, keerasin äsjaprillistatud pea uks poole, akna poole....misasja?
"ära keeruta, sheff" kostus vasakult.
keerasin pead ja...ja nojahh ühesõnaga.
Lembit oli kerge totaalse transformatsiooni läbi teinud. kaks pisikest musta silmatera vaatasid mulle kollaste kulmude, tundusid banaanikoorest tehtud, alt targalt otsa.
"ära pabla, sheff, kõik on OK" teatas Lembit lõbusalt ning tema naeratus paljastas suure suu ning sihvkakoortest hambad, hambumusega 5+.
vaikselt kouksin voodi alt poolese lauaka...kruttisin lahti ning installeersin mahuka lonksu.
"Sheff, äkki pakub siis mulle ka juba, kuidagi paha maik on suus?"
mis seal siis ikka. Lembit võttis ka tubli puraka ning nõjatus mugavalt padajale.
"Vakk, raisk, päris hea klõmm. nüüd võiks miskid naised sebida"
vaikselt noogutades nõustusin temaga. tundus, et olin omale hingesugulase leidnud...