holmenkollen

"bljääääääd....mida pepupraost väljakougitud kakaussi see nüüd peab tähendame, fakkkk", oigasin omaette kui esmaspäeva varaomikul, nonii umbes poole üheteistkümne ajal ennast tööle joonistasin ning peldikus uue töönädala auks ühe korraliku pasasaluudi tahtsin õhku pritsida. üksisilmi jõllasin punasevärvilist, kergelt läbipaistvat plastmassist plönni, mis mingit imeliselt tehnoloogiat kasutades oli peldiku seinale monteeritud.
tundsin, kuidas veri meelekohtadesse tulvas ning käed higiseks muutusid...see plönn oli ju monteeritud täpselt sinna, kus varem asus minu muska, nunnumaride kuniganna...ehk siis lühidalt, peldikupaberi-maardla, firmanimega "daisy professional", hellitusnimega "daiska"....
"daiska", kellega koos olime kannatanud seda kohta juba need igipikad 2 kuud; "daiska", kellega olin jaganud oma läbikukkumisi ning õnnestumisi, mis hiljem taas läbikukkusid ning mida ma siis uuesti "daiskaga" jagasin; "daiska", kellega jagasin seedetraktist vallapääsenud kohutavaid fekaalmooduleid; "daiska", keda ma eriti intiimsetel momentidel ihast värisedes kallistasin ning kellele salaja oma niiskseid näppe sitapaberirebimisauku toppisin....
....valge, kergelt kriimustunud ning määrdunud "daiska" asemel laius nüüd see punane monster. tundsin kuidas vihahood kadusid ning alles jäi jõuetus...
...hääletult kõõksudes vajusin peldikupõrandala maha ning surusin pisamärja põse vastu prill-lauda. see oli veel eelmisest külastajast märg ning soe ning see soojus andis mulle jõudu. keerasin raevuka pilgu ülesse ning lajatasin kannaga punamonstrile..."sa vastik elukas....miks, miks sa pidid viima mu elust ainukese asja, kes mind armastas, miks?". siis kriipisin küüntega punasesse plastmassi paar karmi triipu...pöidla küün kukkus kurvalt põrandale ning verefontään pritsus koleda häälega välja. koledat häält tegin siis mina.
"daiska, i love you" kirjutasin verega seinale. et asi dramaatilisem tunduks, disainisin gladioolipõõsa ning tissid sinna veel juurde...noku ka veel...

südame rahustuseks panin kommule kannaga veel paar pauku...krt...eheheh...kule päris lahe ju...tõusin põlvili ning paugutasin kerge paremhaagi...fakkk...päris hea tunne tekkis. nagu oleks michael dudikoffi valge ninja või miski seagal või tõnu kark. tõusin päris püsti ning võtsin ründeasendi sisse.
"bljäd, kes sa selline oled?" küsisin madala, ääretult seksika häälega "miks oled sa tapnud mu kallima? nüüd pead sa tasuma oma verega"
"proovi vaid" vastas punamonster saatanliku naisehäälega, umbes nagu angelina jolie või liina tõnisson ning võttis ka kaitseasendi sisse....no kui nüüd aus olla, siis tegin seda häält jälle mina..aga noh... selliste eksistensiaalsete vastasseisude ajal on dialooge vaja.
"lets gõu, maserfaker" ning vajutasin oma saabastatud jala plönnile kehasse....bljääääd...pisike valearvestus - vetruv kest vajus kergelt sissepoole looka ning siis paiskus tagasi...koos minu jalaga...ning koos minu bioloogilise kerega, mis mingil põhjusel oli minu jala küljes kinni.
....paiskusin vasta peldiku vastasseina. seinatagant kostis hele kiljatus....kas tõesti on mu "daiska" elus?....tundsin endas taas ürgset jõudu. pöörasin end ringi ning vaatasin plönnmasterile raevukalt otsa.
"biig misteik" ning olin juba talle koletut pöördelt jalalööki näkku realiseerimas kui...
...
jube sitahäda lõi jalust nõrgaks. blin...vajusin potile...püksid vajusid imeväel alla ning...ning siis sulgurlihas avanes imeväel ja kaka-angerjas keerdus kenasti potti...ikka imeväel.
...aga sellega polnud imevägi veel lõppenud...
imeväel vajus punase angelina jolia häälega monstril mingi faking luuk valla ning sealt vajus imaväel välja imevalge, pehme ning lavendlilõhnaline sitapaber.
bljääääd....paberit rebides tundisin end niguoleks nobeli bioloogia-auhinna võitnud. nii siidjas, täpselt perforeeritud kohast rebenev...libiseb mööda perset nii nagu räikkoneni vormel...kiirelt, täpselt, keskendunult...

"me vist võime isegi sõpradeks saada, angelina....võibolla isegi parimateks sõpradeks, võibolla isegi millekski enamaks..." sõnasid teda paitades.

õhtul enne töölt lahkumist jooksin veel peldikusse tagasi sing suudlesin teda õrnalt:
"homseni!"