tarhun ja sõbrad

täna on väga tähtis päev, firma jõulupidu nimelt.
kohe selline nunnu jõulutunne kipub põues krabistama kui mõtlen nendele joovastavate jookide laadungitele, mida mingid cateringu põlledega pedeahvid ette kannavad, kuidas ma neile kauneid jõuluroppusi käratan ning kuidas ma vaatamata nende arglikele hüüatustele a la "aga härra, pidu algab alles 3 tunni pärast" igast jõulupaska sisse kühveldan ning kogemata shampa-pokaalide peale käntsa käin ning sada viisteist plastmasskärakat kriginal pooleks litsun.
....oooo...ja milline mõnus jõuluärevus kerkib palgele kui esimesed prouad hakkavad kohale saabuma. bljäd...siukest paraadi näeb tavaliselt ainult vabariigi aastapäeval, kui mingid äkased soomukid ringi ukerdavad. osade madaamide kamuflaash ning aktiivsoomus annab igatahes eesti armee tankibrigaadile küll silmad ette. blin, ma usun, et nende meik ja pekikiht on küll nii paks, et neid keskmise tankirusikaga küll maha ei võta. pealegi ei seisa nad paigal vaid kruiisivad vaikselt mööda perimeetrit ringi, monitoorivad vargsi laualasuvaid produkte ning siis sooritavad äkilisi väljasööste, et hiljem nurgas sädistades võrrelda, et kes millise vahukoorekorvikese või lõherulli suutis vallutada...mnjaaa, nende mahavõtmiseks on vaja vähemalt tuumalõhkepeaga relva.

mul on see õnneks olemas.
kodus viisin läbi testlõhkamise, pesin ning raseerisin selle puhtaks, õlitasin mehaanilisi osasid ning monteerisin omale kõhu alla. nagu lennukimürsu.
sest ma olen nüüd lennuk, meisterpiloot Pokrõskiniga kokpitis. rahulikult tõusen toolilt õhku, vaatlen tasapisi liiklevaid soomukeid ning piloteerin madalal niitval lennul peldiku poole, siis äkki pikeerin ning sööstan kruiisivatele tankidele seljatagant otsa...tanketid pudevavad hirmunult vadistades laiali...
....ei...veel ei ründa ma neid, veel ei paiska ma oma surmatoovat laadungit nende soomusele, see oli lihtsalt kontroll, sihik vajab sättimist...lõhkepead sügamist. kraban laualt neli vaati reguleerõli ning siirdun baasi tagasi. seal ladustan õli keres olevatesse reservuaaridesse. momentaalselt tunnen, kuidas sihik alustab kalibreerumist, mootor soojeneb ning toob kuuldavale ohtliku huilge
...soomukid on taas julgust kogunenud ning kontrollivad laua perimeetrit, ise julgelt torusid erinevatesse mahutitesse surudes ning uhkelt huilates...osad tanketid on kogunenud lausa lagendiku keskele ning näitavad uusimaid navigeerimistrikke...
...see on minu võimalus! agressiivselt tõusen õhku, teen pettemanöövri reguleerõli reservuaaride poole....ja siis surmasõlm ning juba ma langen peatamatult tankibrigaadi keskele. lähenedes olin sihtmärgiks valinud kergesti äratuntava hiigelpersega uuemapoolse mudeli. too üritab paanikas eemale manööverdada, kuid juba on hilja...erutunult vajutan nuppu, mis tulistab mürsu välja, kuid...midagi ei juhtu!...kuid kuski on saatuslik lühis. vajutan veel, nupp plõksib tühjalt...mürsk ei vallandu!
bljäd, tolmuahvi tussumahlad...võidu magus mekk oli ju nii lähedal...fakkkkkk....olen pettunud.

....kuid on veel üks võimalus...tõeliselt kangelaslik, stevenseagallik eneseohverdus - otsustan soomukit rammida. kokkupõrkel vabanev energia peaks ka tuumapea plahvatama panema. joondan lennuki välja ning lähenen hiigelkiirusel tanketi persele ...viimasel hetkel sulen silmad...ja siis...
..ja siis toimub põkkumine...silmad veel suletud, kuulen, kuidas tankett kiunatab ning hüsteerilist vasakule vintskleb.
kuid hilja...lennuk puruneb, plahvatus levib üle kogu lennuki konstruktsioonide ning jõuab tuumalõhkepeani. see plahvatab.

suurejooneliselt, aristokraatselt, häälekalt....

tankett lebab tükkidena lagendikul...juhtimispuldist väljalennanud binokkel vedeleb salatikausis...mina sealsamas, tiivad rosoljes, telik viinamarjades.
tankibrigaadi teised liikmed korrastavad operatiivselt ridasid ning ründavad armutult uudsete helirelvade ning traditsiooniliste rusik -ning põlvpommidega. imekombel on mu lennuk veel niivõrd terve, et suudan piiramisrõngast välja manööverdada ning tagalasse varjuda...

tagala jahe valgus, veesolin ning rammus sõnnikulõhn annab tagasi kadumakippuva rahulikkuse. tagurdasin end angaari ning kontrollisin keret. kõik kohad olid lõhkemisjäänuseid täis, kuid miski ei paistnud lõplikult rikutud olevat....tore...veel on lootust

...15 minutit hiljem astub peldikust välja juba täiesti uus mees. partisanide pealik seltsimees Pjotr Baiko, kelle omaduses on kohutav salarelv vaenlase mobiilsete silohoidlate hävitamiseks....

holmenkollen

"bljääääääd....mida pepupraost väljakougitud kakaussi see nüüd peab tähendame, fakkkk", oigasin omaette kui esmaspäeva varaomikul, nonii umbes poole üheteistkümne ajal ennast tööle joonistasin ning peldikus uue töönädala auks ühe korraliku pasasaluudi tahtsin õhku pritsida. üksisilmi jõllasin punasevärvilist, kergelt läbipaistvat plastmassist plönni, mis mingit imeliselt tehnoloogiat kasutades oli peldiku seinale monteeritud.
tundsin, kuidas veri meelekohtadesse tulvas ning käed higiseks muutusid...see plönn oli ju monteeritud täpselt sinna, kus varem asus minu muska, nunnumaride kuniganna...ehk siis lühidalt, peldikupaberi-maardla, firmanimega "daisy professional", hellitusnimega "daiska"....
"daiska", kellega koos olime kannatanud seda kohta juba need igipikad 2 kuud; "daiska", kellega olin jaganud oma läbikukkumisi ning õnnestumisi, mis hiljem taas läbikukkusid ning mida ma siis uuesti "daiskaga" jagasin; "daiska", kellega jagasin seedetraktist vallapääsenud kohutavaid fekaalmooduleid; "daiska", keda ma eriti intiimsetel momentidel ihast värisedes kallistasin ning kellele salaja oma niiskseid näppe sitapaberirebimisauku toppisin....
....valge, kergelt kriimustunud ning määrdunud "daiska" asemel laius nüüd see punane monster. tundsin kuidas vihahood kadusid ning alles jäi jõuetus...
...hääletult kõõksudes vajusin peldikupõrandala maha ning surusin pisamärja põse vastu prill-lauda. see oli veel eelmisest külastajast märg ning soe ning see soojus andis mulle jõudu. keerasin raevuka pilgu ülesse ning lajatasin kannaga punamonstrile..."sa vastik elukas....miks, miks sa pidid viima mu elust ainukese asja, kes mind armastas, miks?". siis kriipisin küüntega punasesse plastmassi paar karmi triipu...pöidla küün kukkus kurvalt põrandale ning verefontään pritsus koleda häälega välja. koledat häält tegin siis mina.
"daiska, i love you" kirjutasin verega seinale. et asi dramaatilisem tunduks, disainisin gladioolipõõsa ning tissid sinna veel juurde...noku ka veel...

südame rahustuseks panin kommule kannaga veel paar pauku...krt...eheheh...kule päris lahe ju...tõusin põlvili ning paugutasin kerge paremhaagi...fakkk...päris hea tunne tekkis. nagu oleks michael dudikoffi valge ninja või miski seagal või tõnu kark. tõusin päris püsti ning võtsin ründeasendi sisse.
"bljäd, kes sa selline oled?" küsisin madala, ääretult seksika häälega "miks oled sa tapnud mu kallima? nüüd pead sa tasuma oma verega"
"proovi vaid" vastas punamonster saatanliku naisehäälega, umbes nagu angelina jolie või liina tõnisson ning võttis ka kaitseasendi sisse....no kui nüüd aus olla, siis tegin seda häält jälle mina..aga noh... selliste eksistensiaalsete vastasseisude ajal on dialooge vaja.
"lets gõu, maserfaker" ning vajutasin oma saabastatud jala plönnile kehasse....bljääääd...pisike valearvestus - vetruv kest vajus kergelt sissepoole looka ning siis paiskus tagasi...koos minu jalaga...ning koos minu bioloogilise kerega, mis mingil põhjusel oli minu jala küljes kinni.
....paiskusin vasta peldiku vastasseina. seinatagant kostis hele kiljatus....kas tõesti on mu "daiska" elus?....tundsin endas taas ürgset jõudu. pöörasin end ringi ning vaatasin plönnmasterile raevukalt otsa.
"biig misteik" ning olin juba talle koletut pöördelt jalalööki näkku realiseerimas kui...
...
jube sitahäda lõi jalust nõrgaks. blin...vajusin potile...püksid vajusid imeväel alla ning...ning siis sulgurlihas avanes imeväel ja kaka-angerjas keerdus kenasti potti...ikka imeväel.
...aga sellega polnud imevägi veel lõppenud...
imeväel vajus punase angelina jolia häälega monstril mingi faking luuk valla ning sealt vajus imaväel välja imevalge, pehme ning lavendlilõhnaline sitapaber.
bljääääd....paberit rebides tundisin end niguoleks nobeli bioloogia-auhinna võitnud. nii siidjas, täpselt perforeeritud kohast rebenev...libiseb mööda perset nii nagu räikkoneni vormel...kiirelt, täpselt, keskendunult...

"me vist võime isegi sõpradeks saada, angelina....võibolla isegi parimateks sõpradeks, võibolla isegi millekski enamaks..." sõnasid teda paitades.

õhtul enne töölt lahkumist jooksin veel peldikusse tagasi sing suudlesin teda õrnalt:
"homseni!"

kukull

perseusside perekond