ootamatu külaline

omikul ülesärgates tundsin kohe, et miskit on täiesti teistmoodi...proovisin end selili keerata aga kuidagi ei õnnestunud. miski asi takistas. kiirelt sondeerisin selge, sittagi, siis perset ja...mnjah...paistab kodanik feliks hemorroidipoeg hemorroidovitš on taas külla tulnud. mitte, et mul uute väljakutsete, vanade tuttavate ning persest väljatolknevate juhtmete vastu midagi oleks aga siiski, no oleks võinud ju hoiatada, et ma oleks eile õhtul oma hemorroidikostüümi ning muud abivahendid varakult välja otsinud...nüüd jään veel tööle hiljaks.

igatahes, kougin kapisügavustest välja hemorroidipüksid, umbes nagu tavalised aga kanalisatsiooniaugu kohal on suur avavus, reguleeritav.
uurin peeglist oma perset, mnjaaaa, mis siis ikka...regullin augu XXL suurusele.
proovin.
soonib...tugevalt.
tirin püksid ära jalast..regullin BL suurusele...ehk siis BarutoLarge .
nämmma...tiptop.

proovin kõndida...hemorroidi puhul tuleb alati testida, kas saab normaalselt liikuda või tuleb teatud olukordi vältida. teen üsna äkilise pöörde ning hemorroid pühib maha lauapeal seisva vaasi kolme krüsanteemiga..oooook, täna vist ei tasu trolli peale jooksta.
testimise tulemusena on maaslohisevast hemorroidist põrandale tekkinud kole märg-ligane rada. sukeldun taas kapisügavusse ning võtan pisikese suusa, mille saab metallist klambritega hemorroidi otsa kinnitada. veidi pusimist ning voilaaaaa.
testin uuesti...hinne viis, istu. aga ma ei istu. sest ma ei saa.
löön omale otsaette, fakk, peaaegu oleks unustanud...krutin suusa vooliku otsast ära ning kougin kapist suusamäärde potsiku. hoolsalt poleerin ning vahatan suusakese ning monteerin ta tagasi.

kiire pilk peeglisse...jah, tipptopp.
päev võib alata.