mugav reede-hommik

omikul peldikus järjekordset sitalaadungit materialiseerides, märkasin oma suureks ehmatuseks, kuidas läbi kahhelplaatidega polsterdatud seina hakkas sisse imbuma umbes nelisadaviiskümmend grammi kaaluv sensuaalselt luksuv emane küülik, kelle vasak kõrv oli millegipärast asendatud läbipaistva bowlingukuuliga, mille seest kumas läbi baleriiniseelikuga keldrikakand. mainitud kakand vaatas mulle läbi klaaspalli otsa, tegi ulakalt silma ning ütles:
"tsau jürks, räägime sutsu"
vlommmm...sopistus palli sisse mahukas avavus ning sealt paiskus välja küpsistest kokkukeevitatud redel, mille igal pulgal istusid kuulikindlatest vestides, vanillaninja timbude peadega maksapasteedikonservid, kes oma metalset korpust vägagi sensuaalselt liigutasid.
oooookei...
lasin siturniku maheda plumpsatusega potti, likvideerisin kakakuubikud pepunni küljest, tirisin püksid...pükse polnud enam..selle asemele oli tekkinud kummipaat, mille põhjas olid kaks auku, millest mu jalad olid läbi pistetud...selge...tõmbasin kummipaadi ülesse ning hoogsalt astusin trepist üles...küülik viibutas oma paremat kõrva ning selle seest ilmus keskmisest tunduvalt suurem 3l purk hapuoblikaid, mida ta koheselt mulle pakkus. operatiivselt toppisin suu täis, patsutasin lenna kuurma näoga pasteeditorbiku perset, mille peale see koledasti kilkama hakkas ning astsun kristallpalli sisse.
viuhhhhh...lendas küpsistest redel palli sisse tagasi, vanillapasteedid aga pudenesid peldikupotti, kus nad kurvalt mullitades põhja vajusid.
vlommmm...sulgus klaasipalli uks.
keldirkakand vaatas mulle malbelt otsa ning küsis:
"tunned end mugavalt?"
"jah", vastasin mina
"tore, jäägu siis nii"

ootamatu külaline

omikul ülesärgates tundsin kohe, et miskit on täiesti teistmoodi...proovisin end selili keerata aga kuidagi ei õnnestunud. miski asi takistas. kiirelt sondeerisin selge, sittagi, siis perset ja...mnjah...paistab kodanik feliks hemorroidipoeg hemorroidovitš on taas külla tulnud. mitte, et mul uute väljakutsete, vanade tuttavate ning persest väljatolknevate juhtmete vastu midagi oleks aga siiski, no oleks võinud ju hoiatada, et ma oleks eile õhtul oma hemorroidikostüümi ning muud abivahendid varakult välja otsinud...nüüd jään veel tööle hiljaks.

igatahes, kougin kapisügavustest välja hemorroidipüksid, umbes nagu tavalised aga kanalisatsiooniaugu kohal on suur avavus, reguleeritav.
uurin peeglist oma perset, mnjaaaa, mis siis ikka...regullin augu XXL suurusele.
proovin.
soonib...tugevalt.
tirin püksid ära jalast..regullin BL suurusele...ehk siis BarutoLarge .
nämmma...tiptop.

proovin kõndida...hemorroidi puhul tuleb alati testida, kas saab normaalselt liikuda või tuleb teatud olukordi vältida. teen üsna äkilise pöörde ning hemorroid pühib maha lauapeal seisva vaasi kolme krüsanteemiga..oooook, täna vist ei tasu trolli peale jooksta.
testimise tulemusena on maaslohisevast hemorroidist põrandale tekkinud kole märg-ligane rada. sukeldun taas kapisügavusse ning võtan pisikese suusa, mille saab metallist klambritega hemorroidi otsa kinnitada. veidi pusimist ning voilaaaaa.
testin uuesti...hinne viis, istu. aga ma ei istu. sest ma ei saa.
löön omale otsaette, fakk, peaaegu oleks unustanud...krutin suusa vooliku otsast ära ning kougin kapist suusamäärde potsiku. hoolsalt poleerin ning vahatan suusakese ning monteerin ta tagasi.

kiire pilk peeglisse...jah, tipptopp.
päev võib alata.

Post Scriptum

tõmban seinale risti, kuna tänases blogunnis pole ma kordagi maininud perset või sitta.
kui nii edasi läheb, siis hoitke alt Viiralt ja Mozart, ka minust võib kord kirjanik saada.

intellektuaalne puhang kell 22.15

täna õhtul tabas mind täiesti ootamatult kõikehõlmav tung tegeleda vahelduseks ka millegi intellektuaalsega,.millegi sellisega, mis tekitaksid mu degenereerunud, stagneerunud, pisikeseks-sihvkaks-kokkutõmbunud, sodiks-masturbeeritud ning siledaks-hööveldatud ajus pisikesi progresseeruvaid elektri-surakaid, mis omakorda koonduksid kokku üheks monoliitseks hiidsädemeks - hiidsädemeks, mille vibreeriv jõuväli mu lühinägelikud silmadmunad kõlava paugatusega miljardiks pisikeseks rakutükiks paiskab ning mu kena toatapeedi jäädavalt ära rikub; hiidsädemeks, mille terav surakas mul häälepaelad purustab; hiigelsädemeks, mis momentaalselt aurustab mu vereringluses ringituuritava vedeliku ning mille eest ma postuumselt võidan kõikvõimalikud nobeli preemiad.

ühesõnaga...tahaks end rebida rutiinsest, nüristuvas igapäevasahmimisest ning leida tõde ning seejärel kuulutada seda kogu maalilma.

ühesõna...nobedasti trükin firefoxi www.delfi.ee, klikin esimesel ettejuhtuval teema ning kirjutan kommentaarilahtrisse:
"sa oled ikka taitssa sitapea...naaahhhu, annaks sulle monuga louksi, pedekukk".
loen kommentaari uuesti läbi.
krimpsutan kulmu, ning parandan:
"sa oled ikka taitssa sitapea...naaahhhu, annaks sulle monuga louksi, ignorantne homoseksuaal".
rahuldunult klikin nuppu "Avalda kommentaar"
kommentaar ilmub.
heldinult loen selle üle...jah, nii on. nii peab.

klikin backi. kuni leht, laeb veerin uuesti ning uuesti oma kommentaari. raisk, nii hea, nii tabav.
esileht renderdub ekraanile.
väljakutsuvalt vaatan teemasid...
...tundub, et tuleb pikk ning viljakas öö.