rohkearvuliselt fakkiv lumelabidas

niiiniiiniiii...peaaegu iga inimese elus tuleb ette, et tehakse väga vale otsus, mis hiljem valusalt kätte maksab. nii valusalt, et tahaks kergelt robertot puristada ja mingi koleda sõna suu kaudu nähtavale tuua.
minuga aga sellist asja muidugi ei juhtu.
aga mitte see ei ole täna teemaks...

ühesõnaga. tänane hommik algas vägagi intrigeerivalt. nimelt oli mingil väga fantastilis-müstilisel kombel mu 2007a hondatsiiviku esiratas mähkunud huvitava, kollasest metalltorust konstrueeritud pasa sisse, mis koledal kombel sõitmist takistas. omades võitlejahinge, liiklesin sädemepilvede kumas küll paarsada sentimeetrit, kuid siis ajas see täristamine pea valutama...jätsin masina sinnasamasse haljasalale vedelma ning lülitasin seljaaju tegevusplaani väljakalkuleerimise kiirendmiseks klastrisse juurde.
operatiivselt tekkis hullujulge mõte täna ennast jalgsi tööle teleportida. eriliselt veetlevaks tegi selle veel asjaolu, et jalgsirännak viis mu endisest töökohast mööda. väga lahe oleks veidi nostalgitseda, kärutelgis kakada ning siis käruga junnusid sodiks sõita jms.....
...kuna ma olin tööle juba napilt 3h hiljaks näänud, siis hakkasin rohkem kui väga kiirelt sinnapoole platseeruma.

peale väga väsitavat 1 minutilist ekspeditsiooni jõudsingi parkimisplatsile..mõnus värin puges südamesse, embasin kärutelki, kallistasin kõnnitee äärekivi, kes oli kunagi hella hoobiga mul kaks esihammast eemaldanud..
ohhhh...seal oli isegi üks laokil kaubakäru. instinktiivselt haarasin sellest kinni ning veeretasin seda huilates kärukogumispunkti poole....
selle tegevuse vältel juhtus kergekujuline tööõnnetus, mille käigus mingi tsordi poolt kärru-unustatud neli hard rocki pudelit ohtliku susina saatel oma korgid maha paiskasid ning mulle ootamatult söögitorru sisenesid.
...tsordile see millegipärast eriti ei meeldinud, ta nimelt oli samal ajal teispool autot oma rasedat naist pagasnikusse toppimas. seega andsin oma ajule käsu anda käsk jalgadele, et nood kiiremalt liikuma hakkaksid. mõeldud tehtud...
...26 minutit hiljem maabusin kergelt punetava põse ning õrnalt verdpritsiva ninaga offisisse. peitvalt monteerisin müstilisel viisil käe külge kleepunud katkised meesteprillid, auto rattapoldid ning rasedate traksidega teksatunked printeri paberiauku ning installeerisin end laua taha...

bljäd, tunne oli väga hea, nagu oleks suure töö ära teinud, millegi reaalselt olulisega hakkama saanud. et seda ammukadunud tunnet pikendada, monitoorisin kriitilise pilguga offissi interjöörpanoraami, et mida saaks parendada, efektiivsemaks muuta, perse saata või pikali tõugata...
kuna energialaeng oli laes, proaktiivsus soovitatav ning kusehäda eksponentsiaalselt kasvav, siis ainukeseks potentsiaalseks tuunimistehinguks oli oma töölaud kiirelt korda vormistada.

fukenso, blin, selle paari kuu jooksul oli ikka uskumatu hunnika sitta laua peale kogunenud. miskid paberid, telliskivi, läptop, lusikate komplekt, loorberilehtedest kokkurullitud koerapeenis, suitsuandur, poolsuitsuvorsti etikett, seitse sipelgaskeletti, kes ohtra klõbina saatel kiirovi kolhoosi logot kandvat ohtlikut ahvenat küttisid, kirves...

wtf..siplegaskeletid?..blin, raisk..kust need nüüd välja ronisid, ei mäleta nagu üldse.