tihke kingavabrik

täna omikul hakkas hullult igav. proovisin kõigepealt ninast konnusid kaevandada, kuid mingil imelikul põhjusel oli seal tuntav ikaldus - leidsin ainult ühe pooliku pilve ning ühe vitamiinikujulise junnu. seega operatiivselt lõpetasin selle kurnava tegevuse...

selle asemel hakkasin hoopis on bloksi tuunima.
kogenud projektijuhina tegin projektiplaani igast kuljustest ja munarebudest, mida oleks kindlasti vaja, et visuaalset mõnukvooti tõsta ...kokku sain 34 funktsionaalset elementi, alates kaunterist ja lõpetades suurte paljaste naispersete piltidega.
siis kompileerisin ajakava ning selle kohaselt on vajalik ajaressurss 1.5h, iga element a 0.5h.

...nüüd, 4h hiljem on kaunter õnnelikult installitud. projektiplaan on kahjuks lõhki, kuid pole hullu.
mis on aga hull, on see, et viimase 2h jooksul, mille vältel olen ma pidevalt kaunterit monitoorinud, siis pole see liikunud.

piinlik olukord? jah. väljapääsmatu? ei, kindlasti ei.
okenso, klikin kaunteril sota täis, siis lähen sitale. õhtupoole klikin kahesajani.
nagu iidne küülikute vanasõna ütleb "lapsi tuleb just niipalju kuipalju ise viitsid panna"

kolossaalselt libe ribikardin

tänase hommiku kirjelduseks pean mainima, et elu on huvitav...minusugused väljapaistvad, erudeeritud ning sitaks seksikad persoonid aga trippelduubeldavad seda huvitavuse kvooti veel niivõrd mahukalt, et keskmise keskastme juhi nibu kukub sellepeale hiiglakihvtilt krooksuma ning hakkab juustuviilakaid ninast välja sopistama...

ehk siis ühesõnaga...kuna ma ennas täna hommikul tööle viimistlesin, siis oli tööpäev niiöelda alanud. mingid ülikonnastatud krutskivennad juba lõugasid ennastunustavalt sitla kõrval. arvatavasti tegid miskit brainstormi, et kuidas nüüd peldiukse salapärane käepide lahti muukida ning lõppudelõpuks värskelt lõhnav peldikupott hommikust kangipoissi tihkelt täis toppida...
ennetamaks sellist koletut salaplaani ühmasin konnapoistele, et panin offici kööki tikuvõileibu ning värske Äripäeva, kus sees on Peep Vainu uue müügikoolituse tasuta kupongid....
samal ajal kui nad ummisjalu sinnapoole paigutusid, astusin peldikusse ning mineerisin sissepääsu vedela seebiga...

niiiiiiii, peldik meenutab mulle tartut. mitte et ma tartus sital käiks või et seal palju paberkäterätikuid oleks, vaid pigem ikka seetõttu, et mõlemad on sellised heade mõtete kohad. istud, lõdvestud, lõdvestud, lõdvestud...
lasin lihased lõdvaks...oleks võinud muidugi enna püksid jalast ära võtta, kuid käed olid ka nii lõdvestunud, et oleks patt olnud sellist hingelist rahustaadiumi rikkuda. küll päras helistan sekretärile ning ta toob uued viikarid...

ühtäkki aga hakaks keegi vasaku üla taga hirmsakoleda häälega oigama. bläd, vatafakk, keerasin pea ning kogenud silm registreeris, kuidas veekasti tagant uimerdas välja miniatuurne 3kordne paneelmaja, kusjuures välis-seinad oli kaetud isoveri klaasvilla ning peedisupi seguga.
"oooookkk..." pobisesin omatte ning panin nimetis-sõrme igaks juhuks sügavale ninna, et blokeerida võimaliku mürkgaasi sattumist organismi. teine ninasõõrmesse asetasin peldikuharja..

paneelmaja aga jätkas oigamist. see läks järjest koledamaks ja koledamaks, ja hakkas meenutama popbänd Terminaatori repertuaari...
"fakin shit, huivor minuga ei tasu mängida, sitakas!", lajatasin korrusmajale kerge hoobi ning too pudenes maha külili ning läks, raisk, prõksti katki. uhkelt monitoorisin oma biitsepsit ja katsusin kõhulihaseid - ma olen elus kung-fu taies....
"tead kukk, sinusugused jopskeid panen ma hommikusöögi ajal kasvuhoone katusele, selge?"
vakk...aga sealt seest aga hüples momentaalselt välja keskmisest väga tunduvalt suurem jalgadega sardiin, kes väga veetlevalt naeratas ning oma õliste jalgadega valjut plaginat tehes spagaati viskas ning vaikselt luksudes hapuoblika põõsaks transformeerus.

selline tegevus oli märksa meeleolukam, murdsin omale paar juurikat ning asusin mäletsema...
...oooohhhh, midagi veel...kruttisin rinnataskust välja plasku absindi ning Kiur Aarma segujoogiga ning võtsin kena puraka.
tegus esmaspäev võis alata...