Pressiteade

eile varaomikul hakkas Dalina linna Narva maantee kolmas kilomeeter koleäkitselt vastikult mulluma ning sealt sopistus välja tohutu kole vinüülkloriidhüdraadist kokkumonteeritud jahimees, kellel kõrvade asemel oli hapuoblikad ning ninast ruttas välja üheksatuhanderaudne kahur, mille sihiku asemele oli pikantse maitsega karbonaadi abil kinnitreitud Bruce Lee karvane reielihas. mainitud jahipüss hakkas meeleolukalt vilistades kärvalasuva pub-baari aknaid kollaste eterniiti tükkidega pilduma ning metsast väljahüpanud uudishimulikule põdraudarale tavotist ribikardinaid pepuauku sisestama. see oli udarale väga meeltmööda ning just seetõttu hakkas ta modernselt kraaksuma ning kõplas lähedalasuva kanaviljastamistehase täitsa küpseteks kuuseriisikateks.
kuna mainitud tehas oli börsiettevõte, siis aktsiakurss langes nelisadatuhat sandaletti Klooga ranna poole edasi, mistõttu Dow Jones oponeerus ning hautas pooltoored viilkatused, ise meeletult huilates, virtuaalsesse liblikasse, mis omakorda viis krooni devalveerimiseni Bullerby laste vaskuid nibusid esindavate lateksromboidide poolt.

oifakkk, nagu juba traditsiooniks on saanud, siis ka mu eelmine nädalavahetus lõppes mahuka fiaskoga. et kui nüüd statistikat teha, siis juba kaks kuud on mul vedanud selliste huvitavate ning sisukate tegevustega...

et siis reede omikul kui ma parklas kärudel kõõlusin ning mööduvate inimeste kohta vaikselt räpplugusid treisin ning zheste harjutasin, siis purjetas vasakusse poordi kolmanda kassa prillistatud nais-ahv ning küsisin, et kas ma äkki tuleksin tema ema juubelile. a la, et ta on lespar aga kodustele tahab näidata, et ta pole miski pervert ja et ta teeks välja rongipileti kohilasse ja tagasi, kahelidrase pilku ning pisikese taskuraha veel pealekauba...
jou, jou kole ahv, jou
panen sulle kohe ühe tou,
oled pikali ome veres
nagu supleks põhjameres....räppisin omaette, ise aga asjatundlikult proua tisside ning perse mahtu kalkuleerides. bljäd, miks sul selline ahvi katus on, kelder ning rõdud on ju esmaklassilised...aga pole hullu, kohilas ju ei pidand elektrit olema, õhtul läheb vara pimedaks ning ju seal peos miskit konni saab ka sisse kõblata ning seda lesbivärki me ka veel vaatame..

...ühesõnaga, reede õhtul pool kuus juba kütsin diiselveduri esimeses vagunis kohila poole, näpus pisike närtsind tundamtu potilill ning karp linnupiimaga.
bljäd...nii kui sai kohila citys pea vagunnist välja toppida, haaras miski gorillamõõtu proua mu oma pehmesse, hakklihapalli-aroomi levitavasse embussesse ning vedas mind perroonilt hooga alla ja toppis mind osavalt oma sitakarva ford orioni tagaistmele..siis kimasime kummide vilinal minema.
...pisdtets...korraga hakkasin mõistma kodanik regionaalministri muret maaregioonide arengu ning korraliku meeste nappuse ja muu sellise pasa tagamaid, iga vähemgi nägus linnamees langeb kohe meestekaubanduse ohvriks.
ma olen röövitud...hüvasti lahelidrane pilku, õhtune tordisorkimine ning taskuraha ning teretulemast kohila emavaalade viljastamis-instituut. ettevaatlikult toppisin kätt juba tasku, et oma taskunuga välja otsida ning veenid läbi nüsida, kui äkki auto peatus, mind robustselt välja kisti ning pimedasse trepikotta veeti. huiblo, võtsin oma viimase mehelikkuse kokku ning üritasin mind aheldavat kätt lahti väänata ning äsasin põlvega ripnevate tisside pihta. gorilla mörises midagi sümpaatsetest vigurväntadest ning tordist ning tormas astemeid vahele jättes ülespoole...oibläd, nüüd on muga küll finiito, pigistasin silmad kinni ning manasin silme ette heti tulve ning liis lassi nõtked tissistatud kehad...jumalaga, jumalaga.
ühel hetkel aga haare lõdvenes ning ning kostus lõbusat vatramist, väga eesti keele sarnane, kuid kuidagi primitiivsem, kuskilt ronis ninasõõrmetesse rosolje lõhn...hakkasin rahunema. kui taamalt kostus veel tuttavlik veinipudeliavamisega seotud plumps, siis......jah....nagu vana mongoli või mingite muude pilukate vanasõna ütleb, et pole koledaid ninjasid, on vähe saket, siis ka mul pole veel juhust olnud, et teatud ressursside olemasolu korral oleks mõni mileedi koledaks jäänud.
ühesõnaga siis, ajasin selja sirgu ning silmad pärani ning kaevandasin taskust potilille välja.... .....ja....oiblin...emase soomuki seljatagant ajas end välja pisike kleidis tankett, kellel oli kolmada kassa nais-ahv nägu. fakkk0ff, nüüd treis aju asjad paika - see kole hakklihapallilõhnaline terrorist oli vist proua juubilar ise. galantse zhestiga ulatasin selle lille, mis oli kaotanud poti, lehed ning õie ning võtsin kaenalla surutud linnupiima ning naratasin libedalt:
"natuke magusat ka prouadele"
"oooooo, linnnupiiim, minu lemmmikmaius, suur suur tänu"
"noh, vaat kui hästi siis läks", ning ajasin hambad naeratuseks irevile. bljäd raisk, mis teha, pugema peab. kahelidrane pilku on seda väärt, iga viimne kui liiter.
kiikasin tanketi poole ning see noogutas tunnustavalt. jätkasin:
"millised meeldivad aroomid, lausa tallinnani olid tunda"
"oh, mis te nüüd" kraaksus ookeanikruiiser vastu, "ma niisama natuke vaaritasin, esmaspäevast. aga kohekohe peaks tulema ma mu õde lastega ning vanaema ning onu Joel, siis saame alustada" ning kadus põrgusse. vähemalt ma arvan, et see oli põrgu, sest sealpoolt kumas ebamaine punakas valgus, kuuldus katelde podisemist, lõkke praginat ning levis grill-liha aroome. vaikselt nihkusin teisest toast paistva söögilaua poole.
kolmanda kassa nais-kaater vaatas mind kahtlustavalt ja käratas, "et sa midagi ei näpi seal"
"jawohl" vastasin ning positsioneerusin kõrvaltuppa.
oi sa vana sitakott!!!... kus siin oli süüa, igasugu rullid, salatid,puuviljad, koormate viisi leiba, vaagnate viis pirukaid ning kooke, tünnide viisi morssi ning avatud veinipudel miski tillukese vuntsidega kortsus lapse käes.
"kule klutt, see et vuntsid ette kleepisid ei anna sulle õigust tinunni panna. anna pudel heaga siia" käratasin isalikult.
vuntslaps pööritas silmi ning ütles väga hästi järgitehtud vanamehehäälega:
"misasja sa jaurad?"
nägin, et see vaidlus venib juba väga pikaks ning otsustasin noorte alkoholismi ennetamiseks radikaalselt tegutseda. haarasin pudelikaelast ning virutasin pintslile jalaga, ise samal ajal pudelit väänates. vunts kääksatas, tõmbus kronksu aga raibens, pudelit lahti ei lasknud. nägin, et olukord on pingeline, alkohol on vaese lapse juba oma mõju all võtnud. ühe käega pudelit väänates, otsisin teisega seljatagant miskit tahket, millega virutada. mingi kuradi käepide jäi pihku, lajatsin pikemalt mõtlemata sellega tuustininale vastu ninundrit...kuna tegemist oli supikulbiga, mille sees oli juhuslikult veidi kuuma borshi, siis oli efekt rabav. vuntslaps kiljatas, lasi pudelist lahti ning jooksis tilkudes põrgu poole.
oli tõeliselt hea tunne, et sain lõpuks midagi head teha. esimene lahing viinakuradi vastu, selle pisikese pintslinäo päästmiseks, oli võidetud, kuid siiski teadsin ebameeldivat tõde: sõda on veel ees. selle koleda mõttest ülesaamiseks kallasin pool pudelit kurku, ja siis kordasin sama tegevust veel kord. ja siis veelkord...aga juba uue pudeliga, mis vahepeal oli imekombel avanenud.

järgnev oli juba millegipärast hägune, kuid tean, just siis algas see mainitud sõda. pidin võitlema põrgust väljatunginud orkide, nazgulite, gollumitega, soomukitega ning vist ka scoutspataljoni ja marineeritud shampinjonidega. vahepeal sekkusid kapsapirukad ning suured kallerdavad läbipaistvad monstrid. kaks korda suutsin nende massiivse rünnaku tagasi lüüa, vahepeal end vägijookidega väestades. kui siis hakkas jõud raugema, barrikadeerusin ning ründasin distantsilt viinerilõhnaliste tiibrakettidega ning kahvlikujuliste fugasspommidega. ühel hetkel oli aga kogu laskemoon otsas ning ma olin sunnitud taanduma rõdule ning siis rõdult edasi tühjusesse. tuli aga välja, et umbes 3korrust allpool muutub tühjus maapinnaks....väga, väga, väga valusaks maapinnaks.

et kui nüüd jalaluud kokkukasvavad, siis võibolla saab järgmine kuu juba oma armastatud töökohale naasta.